Eesti Meistrivõistlused oli mulle kolmas võistlusstart üldse. Selle võistluse peaeesmärk oli jõuda finišisse (varem kaks starti, kaks katkestamis). Meeskonnaks oli sellel võistlusel Marko ja Evelin. Esimesel päeval oli kavas Aegna maraton. Teel starti, pool kilomeetrit peale sadamat keerasime "Bunny" esimest korda kummuli, nina sukeldus ja nii me ka ujuma saime. Kuid me ei olnud sellel päeval ainukesed ujujad. Võistlus ise oli meie jaoks pigem üks hea trenn, korraliku adrenaliiniga ja üksteisega harjumiseks. Teisel päeval oli kavas lühirada. Võistlust alustas roolis Evelin, kuid peale teist sõitu vahetasime kohad ja nii sobis lühiraja jaoks paremini. Parima sõidu tegime viiendas sõidus, kui edestasime kahte paati. Kolmandas sõidus oli seis põnev kuni finišini, kuid ikkagi pidime tunnistama Erki ja Jaanuse paremust. Kogu võistlus läks ajalukku sellega, et toimusid esimesed Eesti Meistrivõistlused katamaraanidele, stardis oli rekord arv paate 14 (7 F18 ja 7 vabaklassi paati) ja TEAMEST110 suutis lõpetada esimese võistluse.
Suured tänud Evelinile, kes oli nõus appi tulema ja algajat õpetama
Estorace 2011 ebaõnnestus. Kahjuks hindasime üle enda võimeid ja oskusi. Saime aru, et hetkel ei ole me veel valmis purjetama tugeva (puhanguti üle 12m/s) tuulega, kuid sellegi poolest suutsime läbida kolmandiku distantsist Narva-Jõesuust Tallinnasse. Kogu selle ajaga õppisime rohkem kui kogu eelneva perioodiga kokku. Saatuslikuks sai ka „Venemaa külastus“, mille tõttu võistlus kella 12 paiku peatati. Kõik alused pidid sõitma Vergi sadamasse, kus tuli kirjutada seletuskirjad. Õnneks ei olnud me ainukesed ja kõige hullemad piiri rikkujad, kuid sellegi poolest saime hiljem 40 eurot trahvi. Kordus start (kell 18.00) sujus juba paremini ja saime koos teistega purjetada kuni päikeseloojanguni. Siis saime valusa õppetunni, olles Loksa all kaugel merel, tabas meid torm. See oli elu õudsam kogemus, kuid mis ei tapa teeb tugevaks. Öö veetsime Kaberneeme sadama juures, kus kaldameeskond oli püsti pannud telgi. Peale nelja tundi magamist liikusime edasi. Tuul oli mõõdukas ja suhteliselt kiirelt olime Aegna juures, seda ilma spinnakerita, mille poomi kinnitus oli purunenud. Edasi ukerdasime Tallinna lahel ja lõpuks andsime alla. Võitu sai väsimus, otsa sai mõistus ja ka varustus ei pidanud vastu.
Vähemalt üks on nüüd kindel, järgmine aasta olema tagasi stardis.
